Geoloogid vallutasid Tamme paljandi

Kokkutulek avati laupäeval, 27. juulil kell 11 Tamme paljandi aluses potentsiaalselt vilus võserikus. Pärast avakõnet (Ethel Tamm), Tamme paljandit ja tema geoloogiat tutvustavat lühikest ettekannet (Olle Hints) ja Tamme paljandi korrastamist selgitavat briifingut (Tarmo All) võeti kiire, aga tõhus linnupete sealsamas ning asuti tegudele! 

Eesmärgiks oli puhastada paljand üleliigsest, paljandi visuaali varjavast ja ka paljandit ennast kahjustavast võsast, vabastada lõik paljandist ajahamba poolt puretud ja eri aegadel oma nime ajalukku kirjutanud „grafitikunstnike“ kätetööst ja tuua välja Devoni liivakivi ilu koos tema fantastilise põimjaskihilisuse ning temas peituvate kalafossiilidega. Mürati mehemoodi ja, ehkki ennast kiita pole ilus, sai tulemus päeva lõpuks suurepärane, nagu meil viimaste aastate paljandipuhastamisaktsioonide käigus ikka ja jälle ning alatasa juhtub… 

Samal ajal kui hulk kohaletulnuid rahmeldas Tamme paljandit puhastades, koolitati Kairi Põldsaare ja Juho Kirsi usinal juhendamisel loodusteaduste õpetajaid. Kuivõrd geoloogide eesmärk on viia teadmised planeedist Maa ja tema pinnal ning sees toimuvast võimalikult rohujuure tasandile, siis on geoloogide suvepäevade viimaste aastate kohustuslikuks osaks olnud loodusteaduste õpetajate koolitamine. Juho pidas loengu rändkividest ja nende päritolust. Kairi omalt poolt oli ette valmistanud erinevad töötoad, mis siis seejärel ka üle Eesti kokku tulnud 8 loodusteaduste õpetaja poolt kenasti läbiti.

Et kogu kokkusaamine liialt töökeskseks ei muutuks, oli kohaletulnutel enne õhtuse programmi algust võimalus külastada koos giidiga Järvemuuseumit. Eesti Maaülikool on püsti pannud suurepärase püsinäituse, kus 23 akvaariumis on võimalik tutvuda järveelustikuga ning näiteks Võrtsjärve angerja või kohaga tõtt vaadata.

Edasi hakkas pihta aga õhtune sessioon, mis toimus Vehendi motellis. Nagu heaks kombeks saanud, söödeti paljandis rassinutel ja ka niisama ilutsenutel kõigepealt õhtuootega kõhud korralikult täis. Seejärel algas ettekannete voor, mis nagu ikka venis planeeritud ühest tunnist mõnejagu pikemaks. Kuivõrd aga ettekannetega esinenud Heidi Soosalu (teemaks „Võrtsjärve värinad“), Kalle Suuroja („Merepõhja geoloogia“) ja Siim Nirgi („Geoloogiateenistuse aluskorra uuringutest“) on kõik ülitoredad inimesed ning arukat juttu on alati meeldiv kuulata, siis keegi väga ei nurisenud. Nagu ühes kinofilmis kunagi öeldi: „Seltsimees kunstiteadlast võime me tundide kaupa kuulata.“ Nii mastaapseks ettekannete sessioon siiski ei läinud ja juba ootaski Vehendi kokkade poolt kaetud õhtusöögilaud. 

Pärast õhtusööki toimus järjekordne, oma traditsioonides juba aastakümnete taha ulatuv üritus – oksjon. Viimastel aastatel oksjoneid vedanud Marko „Pluuto“ Puksing oma teatud-tuntud headuses oli selgi korral kohal ja toimetas nii kuis jaksas. Kuna sel aastal meil ühtegi Navitrolla maali ei olnud oksjonile paisata, siis kujunes 2019. aasta oksjoni suurimaks hitiks eelmiselgi aastal kopsaka summa teeninud kogumikraamat aastast 1997 – „Geology and mineral Resources of Estonia“. Raamat, mis mullu aastal läks kaubaks 60 euroga, oli aastaga oma turuhinda kasvatanud – õnnelik uus omanik käis Eesti geoloogia piibliks tituleeritud rariteedi eest välja ei rohkem ega vähem kui 120 eurot! 

Rahad mugavasti laiaks löödud, saabus aeg vabamate tegevuste jaoks, mis geoloogidele pea alati tähendavad sauna, pillimängu, laulujoru ning stressivaba vestlust kaaslastega sellest, mis olnud, mis hetkel käsil ning kuhu plaanid seatud. Nii mõnegi jaoks läks õhtu päris pikale, aga kuna see ongi geoloogide kokkutulekutel üks osa suurest plaanist, siis võib saarlaslikult öelda, et „kena keik“, ja pigem positiivses võtmes. 

Hommik algas otse loomulikult virgutusega, mille olulisimaks osaks, nagu iga lapski teab, on hommikusöök. Kella kümnest kaheteistkümneni toimusid õpitoad. Mikroskoobi-õpituba viis läbi eelmisel päeval loodusteaduste õpetajaid koolitanud Kairi Põldsaar, virtuaalreaalsuse tuurile juhendasid huvilisi Sander Olo ja Olle Hints. Tegemist oli paari aasta taguse Eesti Loodusmuuseumi näituse „Müstiline ürgmeri“ toomisega Vehendi motelli. Virtuaalreaalsuse peaseadmete abil oli võimalus sukelduda sadade aastamiljonite tagusesse Eesti alasid katnud ürgmere põhja ning seal 360 kraadi ulatuses ringi vaadata. Tegutses ka osavate näppude ring, kus huvilistel oli võimalik paberist kokku kleepida täiesti oma isiklik vulkaan, nautiloid või trilobiit. 

Kell 12 sai alguse paneeldiskussioon „Geoloogia populariseerimine: maapõuenädal 2020“, mida modereeris Sander Olo. Diskussioonis osalesid Ene Jürjens, Rutt Hints, Erki Niitlaan, Tiit Kaasik ja Riho Mõtlep, kuid rohkelt sõna said ka diskussiooni pealt kuulama ja vaatama tulnud kokkutulekulised. Mõttekaid arvamisi ja ideid lendus hulgaliselt. Loodetavasti järgmisel aastal maapõuenädal toimub ja saab parem kui varem. 

Umbes kell 13 paneeldiskussioon siiski lõpetati, sest aeg surus takka ja oligi aeg hakata geoloogide kokkutulekule selleks korraks joont alla tõmbama. Enne teeleminekut söödi veel korralik lõunasöök, öeldi lõpusõnad ning läbi ta jälle oligi. Et järgmisel aastal taas kokku saada. Aga siis juba uues kohas, uute mõtetega, uue duhhi ja hoo pealt. 

Eesti Geoloogia Selts ja Eesti Geoloogi portaal tänavad selleaastase kokkutuleku toetajaid: Eesti Killustik OÜ, Balrock OÜ, Maavarauuringud OÜ. Samuti täname ka Eesti Geoloogiateenistust, Tartu Ülikooli ja TalTechi, kelle suurepärased inimesed tulid kohale, õpetasid õpetajaid ning viisid läbi laupäevase seminari ja pühapäevased töötoad. Meie suurim tänu läheb aga kõigile teile, head suvepäevadel osalejad, kes te leidsite aega teha oma suveplaanidesse see üks 2-päevane aken, tulla kohale, pisut oma väsinud lihaseid pingutada ja üks paljand imeilusaks trimmida, süüa-juua-seltsida, Võrtsjärve voogudes jahutust otsida ning oma kohalolekuga kinnitada fakti, et Eesti geoloogid ongi üks igavesti lahe punt, kelle pärast tasub igal aastal seda üritust korraldada! Aitäh teile! Mente et Malleo! 

Autor
Aivo Averin

Suur galerii