XIII Geoloogia sügiskool

13.–15. oktoobrini toimus juba 13. korda iga-aastane geoloogia sügiskool. Sel korral saadi kokku Kõrvemaa serval paiknevas Nelijärve Puhkekeskuses.

Geoloogia sügiskool sai alguse 2005. aastal Eesti Loodusuurijate Seltsi ja toonase Tartu Ülikooli geoloogia instituudi eestvõttel, otsimaks noortele loodusteadlastele lisavõimalust vabas õhkkonnas esineda ja diskuteerida erinevatel põnevatel teemadel. Eeskujuks võeti 1975. aastast toimunud teoreetilise bioloogia kevadkool. Ajapikku on laienenud esinejate ring ning lisaks maateaduslikele teemadele on kaasatud teemasid seinast seina. Geoloogia sügiskoolis on aastate jooksul esinenud kaitseväelased, filosoofid, filoloogid, sordiaretajad ja tirtsufarmi pidajad. Ja see loend läheb edasi...

XIII Geoloogia sügiskooli auditoorium (Foto: Sigrid Soomer)

XIII sügiskooli läbivaks teemaks oli „Maa varad“. See oli loengutena jaotatud nelja sessiooni: „Kultuur kui Maa vara“, „Maavara kui Maa vara“, „Elustik kui Maa vara“ ja „Inimene kui Maa vara“.

Valdur Mikita (Foto: Sigrid Soomer)

Loengud avas Valdur Mikita, kes oma ettekandega läks vähem metsa kui tavaliselt, rohkem tähelepanu leidsid Kalevipoeg ja asukohamuistendid. Lühikese kultuuribloki lõpetasid Mart Läänemets ja budism. Kultuur läks aga edasi, sest lavalaudadele astus teadaolevalt maailma ainus geopunki viljelev kollektiiv – ansambel Eterniit.

Sügiskooli teise päeva hommikusel sessioonil arutleti maavarade ja nende kasutuse üle. Siin ütlesid oma väärika sõna sekka Erik Puura, Kalev Kallemets, Madis Osjamets, Peeter Talviste ja Kaire Veeperv. Kajastamist leidsid ootamatud maavarad, mille tähtsusest tulevikus meil suure tõenäosusega tänapäeval aimugi ei ole, servaga kraabiti ka peagi loodava Eesti Geoloogiateenistuse uksematte, mõtiskleti teemal, mis võiks olla maa tugi, täideti Šotimaal kaevanduskäike ja maanduti lõpuks Eesti põhjavette – mõttega, kas seegi on vara ja mis selle hind võiks olla.

Erik Puura loengus toimus minivõistlus arvutamiskiiruses, kus omavahel võtsid mõõtu nutitelefon ja arvelaud (Foto: Sigrid Soomer)

Pärast lõunat suundus progressiivsem ja ilmselgelt sportlikum kogukond Eduard Pukkoneni eestvõtmisel orienteeruma. Võistlejatele jaotati paberkaardid, aga võistlust oli võimalik ka interaktiivselt jälgida, siinkohal ulatas oma abikäe MOBO mobiilirakendus. Eduard oli oma töö korralikult teinud ning rada oli raske. Oma jõududega sügiskooli seltskond kedagi õnneks rajalt päästma ei pidanud, kuna appi tuli Päästeamet. Ja suured tänud neile. Kiire reaktsioon, fiktsioon ja muud jutud...

Sügiskooli orienteerumisvõistluse kaart (Autor: Eduard Pukkonen)

Pärast väikest ärevust ja kiiret õhtusööki suunduti õhtuse bloki juurde. Teemaks „Elustik kui Maa vara“. Asendusesineja Joonas Pärn rääkis kõigile paleoveest ja üritas oma ettekandes jõuda otsapidi ka talle ootamatult kätte mängitud elustiku bloki juurde. Sinna ta aga suuresti ei jõudnud, kuna ajakava nõudis oma ning kuna ka edasised jutuvestjad Aivo Averin (muld) ja Marko Kohv (ökosüsteemid) rääkisid oma aja kenakesti lõhki, päädis kogu elustiku-teema võrdlemisi vähese reaktsiooniga küsimuste-vastuste voorus. Küll aga jätkus seda diskussiooni elustiku-vooru vahelisel kohvipausil. Ettekandjad vaevalt et kohvini jõudsid.

Orienteerumine. Mõni jooksis, lõikas nurki ja forsseeris veekogusid, teised lihtsalt nautisid sügisest loodust (Foto: Sigrid Soomer)

Elustiku-teema jätkus Elisabeth Rähni ettekandega metsast, kus sai juba ka küsimusi küsida ning teise päeva lõpetas Päärn Paiste, tutvustades auväärt publikumile aparaati, millega lisaks kalakriminalistikale saab tegeleda ka vähiuuringute ja päris kriminalistikaga.

Kohvipaus (Foto: Sigrid Soomer)

Siis olid äkki lavalauad avatud nii saunale kui Juho Kirsile, kes tegi sealsamas loengusaalis oma tagasihoidliku 300-slaidilise ettekande Eesti geoloogide hiljutisest invasioonist Kamtšatkale. Peab mainima, et väga vähesed siirdusid kohe otsejoones sauna, aga tasahilju saal tühjenes. Lõpuks jõudis sauna ka Juho ning ihu, hinge ja vaimupuhastusprotseduurid said hoo sisse ega tahtnud hiliste öötundideni kuidagi vaibuda.

Pühapäev algas rahulikult. Laupäevaõhtule järgneva hommiku moodi rahulikult. Ka teemakorv oli rahulik – „Inimene kui Maa vara“. Hommikusöögijärgselt astus publikumi ette Erlend Sild, kes rääkis putukate söömisest ja tõstis sellega kõigi hommikusöögisööjate meeleolu. Edasi läks samuti rahulikult: Mare Ainsaar arutles selle üle, mis saab siis, kui ressursse enam kõigile ei jätku, ning Andres Soosaar (biomeditsiin), Peeter Hõrak (antropomeetria) ja Jüri Käosaar (Noored Kooli) tõmbasid oma ettekannetega XIII sügiskoolile võrdlemisi intensiivse juti alla.

Mare Ainsaar (Foto: Sigrid Soomer)

Kõik jäi nagu kunagises Onu Bella laulus: „Mindi ära laiali, keegi löönud lokku – tuleval aastal tuldaks jälle kokku“. Nii on. Ja nii saab. XIII geoloogia sügiskool on surnud! Elagu XIV geoloogia sügiskool!

Fotod: Sigrid Soomer. Rohkem fotosid XIII Geoloogia sügiskoolist
Valimik XIII Geoloogia sügiskooli ettekandeid


XIII Geoloogia sügiskoolis osalejad (Foto: Sigrid Soomer)
Eelmine
Geoloogid vallutasid Porkuni
Järgmine
Videolugu - geoloogid välitööl

Vastused puuduvad

Email again: